Umbes 2003. aastal kujutas WAP endast valdava enamuse mobiiltelefonide omanike jaoks pigem ohtu kui kasulikku funktsiooni. Kui kogemata vajutati klaviatuuril olevat spetsiaalset maakera sümboliga nuppu, hakkas telefon kohe ühendust looma ja kasutajad sattusid punase telefoni vajutamisel paanikasse. See hirm oli rahalisest seisukohast täiesti õigustatud, sest telefoni seaded toimisid ideaalse rahalõksuna. Ajad muutusid aga aeglaselt GPRS-tehnoloogia tulekuga, mis tõi Tšehhi Vabariiki täiesti uue viisi mobiilsidevõrgu haldamiseks ja arveldamiseks.
Arvelduse ja pakettide edastamise põhimõtte põhimõtteline erinevus
Vanemate sissehelistamisühenduste eest arveldati nagu tavaliste telefonikõnede eest minutite kaupa, samas kui uus GPRS-tehnoloogia töötas pakettandmeside edastuse põhimõttel. Pro Kasutaja jaoks tähendas see tol ajal revolutsioonilist muutust, sest ta maksis ainult edastatud andmete tegeliku mahu, mitte võrgus veedetud aja eest. Inimene võis teoreetiliselt olla kogu aeg ühenduses, kuid kuni uue lehe laadimiseni ei maksnud ta ühtegi krooni. Selle lahenduse põhimõtteline eelis oli ka see, et kui keegi helistas sulle lehe laadimise ajal, katkes andmeedastus vaid ajutiselt ja jätkus automaatselt pärast kõne lõppu. Selle mugavuse hinnaks oli kiirus, mis tavaliselt ei ulatunud isegi tavalise koduse modemi väärtusteni.
ProMärkimisväärne hinnavahe WAP-i ja interneti vahel
Tegelikuks probleemiks oli tol ajal tohutu lõhe WAP-pöörduspunkti ja tavalise interneti vahel. Operaatorid küsisid WAP-profiili kaudu lehtede laadimise eest tohutuid summasid. Oskari operaatori juures oli WAP-i kaudu allalaaditud kilobaidi hind kolmkümmend kuni nelikümmend hallerit. T-Mobile küsis sama teenuse eest kolmkümmend kuni viiskümmend hallerit ja sama kallis oli ka Eurotel. Üheainsa veidi värvikama WAP-lehe laadimine võib teie krediidist kohe kümneid kroone tühjendada.
Kui aga tehnoloogiliselt taibukamal kasutajal õnnestus telefonis käsitsi klassikaline internetipöörduspunkt seadistada, langesid hinnad järsult. Oskaris sai internetiprofiilis surfata kõigest kahe ja poole haleri eest kilobaidi kohta. T-Mobile'il oli tol ajal keerulisem süsteem ja see oli ainus, kes eristas päevast tipptundi kella seitsme hommikul ja üheksa õhtul vahel, kuid isegi nii olid nende internetiprofiili hinnad halerites. Lisaks toimus arveldamine plokkidena, enamasti viie või kahekümne kilobaidi kaupa, mis tähendas, et ühendust pidevalt sisse ja välja lülitada ei tasunud.
Teid võiks huvitada
Tehnilised nõuded ja esimene piiramatu andmemaht
Mobiilse interneti täielikuks kasutamiseks arvutis pidite täitma mitu põhinõuet. Teil oli vaja GPRS-tehnoloogiaga telefoni ja ühendust sülearvuti või lauaarvutiga kaabli või tollal väga populaarse infrapunapordi abil. Loomulikult oli tingimuseks ka piisav signaal, mis pidi ulatuma vähemalt poole oma leviala ulatusest. maxima, muidu ühendus katkes pidevalt.
Kuid allalaaditud kilobaitide kõrged hinnad ei kestnud igavesti. Turule hakkasid ilmuma esimesed piiramatud tariifid. EuroTel pakkus esimesena välja revolutsioonilise programmi Data Non Stop, mis võimaldas täiesti piiramatut andmeedastust kindla hinnaga tuhat krooni kuus (ilma maksudeta). T-Mobile püüdis vastu astuda reklaamidega, mis lubasid äritariifi piiramatut andmeedastust, ning areng hakkas aeglaselt liikuma interneti suunas, nagu me seda täna tunneme.
