Kui Nintendo 3. märtsil 2017 esimese Switchi välja andis, teadsid vähesed, et sünnib üks kõigi aegade edukamaid konsoole. Pärast Wii U ärilist läbikukkumist panustas Jaapani ikoon kõik ühele kaardile. Hübriidkontseptsioon, mis võimaldas teil mängida suuri AAA-kategooria mänge teleris ja jätkata sekundiga pihuarvuti režiimis.
Riistvara osas oli tegemist meisterliku kompromissiga mobiilsuse ja jõudluse vahel. Konsooli südameks oli modifitseeritud Nvidia Tegra X1 mobiilne kiibistik, mida täiendas 4 GB LPDDR4 muutmälu ja tagasihoidlik 32 GB eMMC salvestusruum, mida sai laiendada microSD-mälukaartidega. Korpus ise kandis 6,2-tollist LCD-ekraani eraldusvõimega 1280 × 720 pikslit, dokkimisjaama sisestamisel saatis konsool aga HDMI kaudu telerisse pildi kuni 1080p resolutsiooniga. Selle eksimatu näo andsid eemaldatavad Joy-Con kontrollerid liikumisandurite ja HD Rumble haptilise tagasisidega, mis võimaldas kohest kohalikku mitmikmängu kõikjal.
Fotogalerii
Globaalse hulluse tegelik võti peitus aga mängude valikus. Switch alustas meistriteosega The Legend of Zelda: Breath of the Wild, mis andis avatud maailma mängude žanrile uue tähenduse. Sellele järgnes kompromissitu eksklusiivsete mängude keeristorm. Näiteks platvormmäng Super Mario Odyssey, nestnäiteks võidusõidumenestuskell Mario Kart 8 Deluxe, areenifenomen Super Smash Bros. Ultimate või pandeemiaajastu eskapistlik lõbu Animal Crossing: New Horizons.
Esimese põlvkonna Nintendo Switch näitas selgelt, et fotorealistliku graafika poole püüdlemine pole ainus tee mängijate südametesse. Rõhk puhtale lõbule ja absoluutsele mänguvabadusele muutis riskantse eksperimendi fenomeniks, mis purustas 140 miljoni ühiku müügipiiri ja kirjutas mängude ajaloo igaveseks ümber. Olen Switchi paar korda mänginud ja see on olnud üliäge. Olen veidi erapoolik, kuna olen suur kaasaskantavate mängude fänn. Mängisin oma konsooli PSP-l ja PS Portalis mängin palju sagedamini kui teleris.
