Viiskümmend viis aastat tagasi, 7. augustil 1971, maandus Apollo 15 juhtimismoodul Vaiksele ookeanile koos kolme Ameerika astronaudiga pardal. See tähistas ühe kosmoseuuringute ajaloo julgeima ja teaduslikult tasuvama missiooni lõppu. David Scotti, James Irwini ja Alfredi ekspeditsioon WordSee tähistas täielikku pöördepunkti selles, kuidas inimkond uuris meie loodusliku satelliidi pinda.
Esimesed autojuhid Kuu pinnal
Neljanda eduka Kuulandumise suurim ja ikooniliseim omadus oli kuukulgur, ametliku nimega Lunar Roving Vehicle. Akutoitel töötav masin võimaldas Scottil ja Irwinil läbida kolme päevaga uskumatu vahemaa, peaaegu 28 kilomeetrit. Kui varasemad meeskonnad olid piirdunud lühikeste jalutuskäikudega kuumooduli läheduses, siis Apollo 15 meeskond sai uurida palju kaugemaid ja geoloogiliselt mitmekesisemaid alasid Hadley mäeaheliku ja kõrgete Apenniinide ümbruses.
Fotogalerii
Teaduslik triumf ja kuulus eksperiment
Apollo 15 missioon oli esimene niinimetatud J-kategooria missioon. Praktikas tähendas see palju pikemat viibimist pinnal ja täielikku maxkeskendumine geoloogilisele uurimistööle endale. Astronaudid suutsid koguda ligi kaheksakümmend kilogrammi väga haruldasi kivimeid. Nende hulgas oli legendaarne kivi nimega Genesise kivi, mis aitas hiljem teadlastel paremini mõista kuukoore teket.
Kuid komandör David Scott pälvis ka tavapubliku tähelepanu kuulsa demonstratsioonkatsega otse telekaamerate ees. Ta viskas ühest käest raske geoloogilise haamri ja teisest kerge pistriku sulgi. Mõlemad objektid kukkusid kuutolmu täpselt sama sekundi murdosa jooksul, tõestades sellega praktikas Galileo vana füüsikaseaduse vabalangemise kohta vaakumis kehtivust. Apollo 15 missioon jääb igaveseks verstapostiks, mis nihutas inimkonna võimaluste piire.
