Kui Mark Zuckerberg 2014. aastal Hawaiile ilmus ja esimesi maatükke kokku ostma hakkas, oli vähestel aimugi, mis sellest saab.onec tekib. Mis algas kui suhteliselt tagasihoidlik 700 aakri ost umbes 100 miljoni dollari eest, meenutab tänapäeval Hollywoodi kassahitti stsenaariumi. Selle Koʻolau R kompleksanch on kasvanud uskumatutesse kõrgustesse 2 aakrit, st läbi 930 hektaritJa kui arvate, et see on tavaline luksusmõis, siis olete üllatunud.
Pealik Meta eramajast on saanud tõeline kindlus, millel on oma vesi, energia ja toit. Kahte peamist elukohta ühendab maa-aluste tunnelite võrgustik ning kompleksi kuulub ka plahvatuskindla uksega punker , peidetud avariiväljapääs, jõusaal, spordiväljak ja isegi puumajad. Turvalisus? Selline, mida isegi valitsuskompleks võiks vaikselt kadestada. Kaamerad, andurid, kodeeritud sissepääsud ja aiaga piiratud alad, mis sisaldavad ka põlishavailaste matmispaiku – kõik see tekitab elevust ja küsimusi.
Juba 2016. aastal komistas Zuckerberg, kui ta üritas nn "vaikse omandiõiguse" abil saada kontrolli algsete maade üle, mis olid kohalike perekondade käes olnud alates 19. sajandist. Avalikkuse surve on talle peale pandud.onec sunnitud kavatsusest taganema, aga usaldus sai kahjustada. Pro Kohalike elanike jaoks pole need krundid lihtsalt maa, vaid esivanemate pärand ja osa kultuurilisest identiteedist.
Zuckerberg esitleb end looduskaitsja ja isemajandava põllumehena – tema rantšo kasvatab makadaamiapähkleid, ingverit ja kurkumit ning teeb koostööd mittetulundusühingutega. Kuid kriitikud hoiatavad, et see loob pretsedendi. Kui üks miljardär saab endale nõuda tervet rannajoont, mis takistab teistel sama tegemast?
Zuckerbergi Hawaii impeerium pole lihtsalt vapustav arhitektuuriprojekt. See on ka kohaliku kultuuri vaikse taandumise sümbol erakapitali surve allJa see sütitabki üha intensiivsemat arutelu – mitte ainult Hawaiil, vaid kogu maailmas. ProSeega on küsimus selge: Kui palju vabadust ja mälu saame endale lubada ohverdada arengu ja rikkaimate isoleeritud turvalisuse nimel?
