Apple 1990. aastatel kogetud metsikuid aegu. Kuigi esimesel poolajal olid nad ohtlikult konkurentsisancovaalne kokkuvarisemise äärel, selle teisel poolel Steve Jobs pärast võidukat tagasitulekut sai ta sellest halvima osa. Meie riigis võis tollal aga enamasti kohata klassikalisi personaalarvuteid Windows, kuid oli üksikuid ettevõtteid või majapidamisi, kus ta valitses Apple. Nende hulgas oli ka FB ja Instagrami lehtede autori Johana Fundová perekond Puhtad üheksakümnendad ja üheksakümnendate raamat, mis peaks poelettidele jõudma sel sügisel. Milline oli üheksakümnendate lapsepõlv hammustatud õunaga?
Kirjutate raamatut Üheksakümnendad eelmise sajandi üheksakümnendatest Tšehhi Vabariigis. Üks teemadest on mängud. Ma ise mäletan, et mängisin Dyna Blasterit, Prince of Persiat, Wolfensteini või Mortal Kombati. Kuid mängude osas olite teie jaoks pisut erinev, kuna teie perel oli Macintosh. Mida sulle kõige rohkem aurutada meeldis?
Fotogalerii
Ma võin mõelda sellistele mängudele nagu Oxyd, Prime Target või Wolfenstein. Oxyd oli loogikamäng, kus mängija pidi musta palli abil ehitama torusid ja hapnikugeneraatoreid. Prime Target oli klassikaline tulistamismäng, mille tegevus toimus Ameerika linnades.ancMulle väga meeldis seda mängida, mulle väga meeldis Ameerika interjöör. Mis puutub Wolfensteini, siis ma ei pea seda tegelikult tutvustama, eks?
Küll aga oli tore, et lisaks mängule endale oli meie Macintoshi arvutis ka redaktor, milles saime luua oma kaarte ja tasemeid. Ja ma tõesti nautisin seda. Toimetajas sai luua nii palju salaruume, kui soovid, lisada oma äranägemise järgi sõdureid ja koeri, luua pikki koridore, ühesõnaga kõike vastavalt enda loovusele ja tujule. Ja siis sa mängisid seda, mida sa lõid. Ma kulutasin sellele väga pikki tunde. Teistest mängudest meenuvad mulle juhuslikult Number Eaters, Snood, Blobbo või Space Junkie. Hullem oli see, et mu klassikaaslased sageli ei teadnud neid mänge, sest nad mängisid oma arvutis midagi muud. Seega olin kurb, et ei saanud neile oma mängusaavutusi näidata. Ei jäänud muud üle kui võistelda parema punktisumma nimel vanema vennaga, kes mäletaks kindlasti rohkem mänge ja nende tehnilisi näitajaid. Aga ma olin ka nende lohakate mängudega harjunud, sest kooli arvutiklassides mängisime arvutis Prehistoric ja sõbra arvutis Mortal Kombat.
Kui me esimest korda kirjutasime, rääkisite mulle huvitavast asjast – Macintoshi omamine pani sind 386ndatel tundma "alaväärtuslikuna", kuna ei saanud sõpradega mängudest rääkida. Teie esimene ajakiri trükiti hoopis teistsuguses kirjatüübis, kui olime harjunud oma XNUMX-st Windows 3.1. Mis Macintoshi mudel teil oli ja – kui ma võin nii nipsakas olla – kuidas te selle hankisite?
Kui ma käisin umbes esimeses klassis – nii umbes 1996. aastal – ostis isa koju Macintosh LC II, mis oli tol ajal juba paar aastat vana ja oli meie esimene perearvuti. Tema sõnul polnud midagi mõelda, sest tol ajal oli Mac OS töölaua ja ikoonidega täiesti võrreldamatu Windows, pakkus ka kvaliteetse graafikatarkvara kasutamist ja oli ka viirustele vastupidav. 2-3 aastat hiljem ostis ta meile basaarilt uuema arvuti, Power Macintosh 7200/90, millega ta esimese asendas. Mõlemas arvutis mängisime mänge, koostasime tekstidokumente või proovisime esimest korda internetti.
Fotogalerii
Kuid 2001. aastal, Mac OS-i kehva ühilduvuse tõttu Windows ostsime ka klassikalise PC koju, sest vanadel Apple arvutid ei saanud isegi avada worde-dokumendid, nagu see tänapäeval tavaline on. Seega pidime saama kirjutada näiteks kooliaruandeid formaadis, mida õpetajad said oma arvutites avada (keskkoolis oli meil võimalus esitada ülesandeid diskettidel). Hiljem, uue aastatuhande alguses, oli meil kodus Power Mac G3 ja seejärel Power Mac G4, kuid kehva ühilduvuse tõttu kasutasime igapäevaste asjade jaoks eelmainitud arvutit, mida me vanema vennaga kordamööda kasutasime. Muide, kui me arvuti ostsime, pidin harjuma hiirega, millel oli vasak ja parem nupp! Macintoshist olin harjunud ainult ühe hiire põhinupuga.
Kas mäletate mõnda üheksakümnendate tehnilist eripära, midagi, mida põlvkond noorem inimene ei usuks? Tänapäeva lastele võib tunduda arusaamatu, et me oleme vanad arvutid Windows need tuli esmalt Start menüü kaudu välja lülitada ja alles siis füüsiliselt nupuga välja lülitada.
Mis puutub Macintoshisse, siis mu mällu jäi legendaarne "Let's" kinnitusnupp. Tänapäeva laste põlvkond ei pruugi isegi teada, mida tähendab sõna "olla", eks? Muidugi ei saa mainimata jätta ka aeglast sissehelistamisühendust internetiga, mil modemi legendaarsete helide keskel polnud kuni viimase hetkeni selge, kas see tõesti toimib. Ja ühendust saime alles õhtul, kui internet oli odavam. Kõige hullem oli see, et hetkel, kui keegi telefoni võttis, katkes ühendus täielikult. Tänapäeva noorem põlvkond seda ilmselt ette ei kujutaks. Täpselt nagu printerite uskumatult aeglane kiirus või Interneti-piltide järkjärguline laadimine, mille laadimine võtab aega.onec mõnikord nad isegi ei laadinud. Omaette peatükk oleks esimesed Nokia mobiiltelefonid, kuhu mahtus tavaliselt vaid 10 sõnumit, mistõttu tuli neid pidevalt kustutada.
Paljud "üheksakümnendate lapsed" mäletavad, kuidas nad hiljem Wordnad mängisid WordArtem. Milles appMida sa lõid? Ja kui saate seda võrrelda WordEe, mis oli teisiti?
Kasutasime Macintoshi arvutis ClarisWorksi programmi. Mul oli väga lõbus programmis erinevaid tekstidokumente luua ja vanaemale kirju kirjutada, näiteks kombineerida erinevaid fonte ja lisada lihtsaid mustvalgeid pilte. Kasutasin seda programmi ka oma ajakirja Super Rybka loomiseks millalgi 4. klassis. Trükkisime selle StyleWriteri printeriga (mis, muide, oli samuti pärit Applu, sellest ei puudunud legendaarne värviline õun) ja siis kopeerisin ja õmblesin isa töö juures kõik lehed mitu korda kokku.
Kusagil vanadel diskettidel peaks mul ikka olema erinevaid ClarisWorksi tekstidokumente või salvestusi sealt audio programm, mida saime kasutada, kuna meil oli Maciga kaasas väline mikrofon – mis oli muide üsna kena ja sobis Macintoshi arvutite disainiga. Ja umbes WordKindlasti ei tulnud ma Artisse siis, kui meil 2001. aastal esimene arvuti oli, nii et mina WordTa proovis ka erinevaid pealdisi ja veetis selleks palju aega. Olen isegi sees Wordu lõi oma esimese lihtsa veebisaidi Harry Potteri kohta, sest Word lubatud dokumentide salvestamine html-vormingus. Hiljem laadisin dokumendi üles saidile sweb.cz. Parem jätan selle veebisaidi kvaliteedi kommentaarideta, haha.
Mis tuleb meelde, kui kuulete sõna "8210ndad ja tehnoloogia"? Kas teil oli unistuste tükk, mida tahtsite omada? Minu jaoks oli see GameBoy, poolläbipaistev lauatelefon, Pentiumiga arvuti, hiljem PlayStation, Nokia 3 või iMac G21, kuigi osa sellest on juba XNUMX. sajandi alguse ikoon. Mida sa igatsesid?
Fotogalerii
Üheksakümnendate keskel elas meie lähedal üks jaapani perekond ja me vennaga käisime vahel nende laste aias nendega mängimas. Nemad rääkisid ainult jaapani keelt ja meie ainult tšehhi keelt, aga see ei häirinud meid üldse, sest see pole lapsepõlves mingi takistus. Ja neil jaapani lastel olid väga moodsad mänguasjad, mida nende pere neile Jaapanist tõi - mäletan näiteks väikest elektrilist lastemootorratast, millega nad sõitsid. Me kadestasime neid mänguasju ja küsisin vanematelt, miks meil nii lõbusaid mänguasju pole. Nad selgitasid mulle, et kahjuks pole neid asju Tšehhi Vabariigis veel saadaval ja ma arvasin, et see on kohutavalt ebaõiglane. Mis puutub üheksakümnendate lõppu, siis soovisin, et mu vanematel oleks automaatvastaja, sest mulle meeldis vaadata Ameerika telesarju, kus pere jättis peaaegu alati koju tulles sõnumeid inimestelt, kes neid kätte ei saanud. Ja muidugi unistasin salaja oma arvutist, sest nagu enamikus teistes majapidamistes, pidime ka siin peres kordamööda arvutit kasutama.
Nagu sissejuhatuses mainisime, ei jää teie raamatust Üheksakümnendad puudu ka tehnoloogiateema. Kas saaksite meie lugejatele vähemalt vihje anda, mida nad sellest peatükist oodata võivad?
Jah, tehnoloogiale pühendan eraldi peatüki. Selles keskendun tolleaegsetele erinevatele nähtustele, nagu telefonikabiinide kaardid, Nokia mobiiltelefonid, arvutimängud (näiteks legendaarne DOOM) või Seznami kataloogiotsingumootori loomine. Samal ajal on selles peatükis neljal inimesel oma autori memuaarid, mis ulatuvad mitmele leheküljele: Ondřej Neffi memuaarid keskenduvad ajale, mil ta 1996. aastal asutas veebipäeviku Neviditelný pes. Ivo Minařík kirjeldab oma esimesi kogemusi interneti ja e-postiga. Ondřej Novotný omakorda meenutab 31. detsembrit 1999, mil ähvardas Y2K tehnoloogiline apokalüpsis. Ja peatüki viimase memuaari autor on Adam Konrád, kelle armastus arvutimängude vastu viis ta USAsse, kus ta töötab Bethesda mängustuudios.
Sa jäid. AppKas olete endiselt oma ettevõttele lojaalne või eelistate konkurentsi?
Fotogalerii
Jah, ma kasutan seda Apple nõud. Aga isegi neid kasutades lähen iga natukese aja tagant närvi. TOoneLõppude lõpuks võib legendaarne vikerkaareratas tõesti piinata isegi kõige kannatlikumaid inimesi. Kasutan tööl töölauda. MacBook Air, mul endal ka kodus Air. Mul oli varem Macbook Pro ja see kestis mul võib-olla 7 aastat, mulle meeldis see väga, sellel oli parem ekraan ja ma oskasin selle kallal paremini töötada. Air See ajab mind vahel lihtsalt natuke vihaseks. Mis puudutab mobiiltelefoni, siis ostsin selle eelmisel aastal. iPhone Xs, kuna mul seda ekraani suuruse tõttu enam pole nestmu sõber iPhone SE. Ootasin veidi paremat kaamerat, aga paradoksaalselt meeldivad mulle seda kasutava sõbra fotod. iPhone XR. Mulle igatahes meeldib, et mul on tooteid nii tööks kui ka vabaks ajaks. Apple. Eelmises töökohas pidin sellega üle pika aja harjuma Windows ja see oli kohati keeruline. Tegelikult ei harjunud ma isegi peale 2 aastat igapäevast kasutamist.
Millal saame oodata üheksakümnendate ilmumist?
Raamat peaks ilmuma selle aasta oktoobri lõpus ning jõuab müügile nii tavalistes tavapärastes tavaraamatupoodides kui ka seda välja andvas Albatros Media e-poes. Avaldan kõik värskendused seoses raamatu ilmumisega Facebookui Instagram Puhas üheksakümnendad.
Intervjuu lõpus ei saa ma jätta endalt küsimata põhimõttelist küsimust: Dylan või Brandon?
Ma ei pea hetkekski mõtlema. Dylan McKay muidugi. Igavesti!
